Rahvusvahelist muuseumipäeva on 18. mail üle maailma tähistatud alates 1977. aastast. Muuseumipäeva eesmärk on ühelt poolt tõmmata muuseumidele tähelepanu ning teiselt poolt tõsta esile muuseumide rolli ühiskonnas. Selle aasta muuseumipäev juhtlausega „Tuleviku muuseum: pärandist inspireeritud“ tõstatab mitmeid olulisi küsimusi.
 

Muuseumide külastamine

Muuseumipäeva tähistab kümneid tuhandeid muuseume enam kui 100 riigist, kes pakuvad sellel aastal just veebipõhist[1] ligipääsu kogu maailma kultuurile. Pooltes Euroopa riikides on hetkel veel muuseumid suletud, Eestis aga oleme saanud oma eriilmelised näitused külastajate rõõmuks jälle avada. Meeldivaks tunnustuseks muuseumide tegevusele oli talvine protest muuseumide sulgemise vastu ajal, mil kaubanduskeskused veel avatuna hoiti.

Siiski peab tunnistama, et eelmisel nädalal Statistikaameti välja öeldud[2] 2020. aasta 1,7 miljonit muuseumikülastust on võrreldes aasta varasemaga enam kui kaks korda vähem. Seda mõjutas piirkonniti kahe-kolmekuuline kinniolemisaeg, mille järel taastusid külastused tavapärasele tasemele vaid suveperioodil. Samuti peegeldab kõnealune number ka muuseumide rolli turismivaldkonna olulise osana. Hoolimata kõigest on muuseumid kultuurivaldkonnas siiski enim külastatavad asutused, mis suudavad väga laia publikut kõnetada.

Pandeemia mõjutab muuseume veel selgemalt järgmistel aastatel, kui planeeritud näituseprojektid ja uuendused tegemata jäävad või teadmata ajaks edasi lükkuvad, sest näituste sisuline ettevalmistamine ja investeeringud algavad juba aastaid varem.

Hübriidne kultuuriasutus

Näitus on ju muutunud üheks kõige mitmekülgsemaks kultuurimeediumiks. Näitus ühendab endas lisaks teaduslikule uurimistööle, akadeemilisele koostööle ning kogude tundmisele kogu kultuurivaldkonna paremiku – teatrilavastajad, arhitektid ja disainerid loovad kujundusi, heliloojad ja muusikud uusi helimaastikke, animaatorid ja filmigurud pärandipõhiseid filme, digispetsid toetavad külastajatele mugavatele digilahenduste loomisega. Vahest tundub, et muuseum on kõige hübriidsem kultuuriasutus üldse, mille meeskonnad kaasavad oma töösse aasta-aastalt üha uusi valdkondi alates meditsiinist, tollist, politseist, riigikohtust jpm, millega suudetakse pidevalt üllatada ning muuseumide tegutsemispiire laiendada.  

Muuseumi defineerimine

Muuseum ei ole enam see, mis ta oli veel kümmekond aastat tagasi, ei Eestis ega rahvusvaheliselt, nii ongi enim kirgi kütnud teemaks, kuidas muuseumi defineerida. Eks eraldi küsimus on ka see, kas tänapäeval üldse on vaja muuseumi defineerida, või tuleks muuseumi kirjeldada tema rollide kaudu ja luua pigem visioon sellest, kuhu muuseumid ühiskonnas püüdlevad.

Muuseumitöötaja on ideaalis keegi, kes jälgib ja salvestab ühiskonna hetkeseisu ning kelle positsioon selles on väga oluline. Aprillis kogus ICOM Eesti muuseumitöötajatelt tagasisidet ning võib kindlasti väita, et muuseumitöötajate endi nägemus sellest, mis on muuseum, ei lange tihti kokku sellega, mida avalikkuses muuseumi rolliks pidama kiputakse.

Kõige olulisemaks mainiti hariduslikke ülesandeid, vaba aja veetmise kohaks olemist, kõigile ligipääsu tagamist, mis on argitöös üha olulisemal kohal. Olulisena nähti muuseumi rolli vahendajana, kelle tegevus baseerub koostööl kogukondadega ning kultuuripärandi (kaas)loojate toetamises ja kaasamises.

Olulisena tõusis esile ka muuseumi roll kriitilise arutelu käivitajana, mis on seotud ühiskonnas päevakohaste teemade vahendamisega. Hiljutised diskussioonid Kumu „Erinevuste esteetika“ näituse teemal on selle rollivõtmise ilmekaks näiteks. Muuseumid on aga juba aastakümneid esitanud küsimusi, intrigeerinud, kutsunud kaasa mõtlema. Ammu on läbitud vaidlused teemal, kas muuseum on vaid vaikne süvenemiskoht kitsale huviliste ringile või kõnetab laiemaid rahvahulki, kas muuseum vaid näitab konkreetseid eksponaate või on mitmekihilise väljapaneku ja sellega kaasneva programmiga toeks maailmapildi avardamisel.

Kogud kasutusse

Muuseumi kogud ei ole kaotanud oma tähendust, pigem on muutunud nende mõtestamine. Näiteks on Eesti muuseumid olnud agarad digiteerijad, Muuseumide Infosüsteemis MuIS on muuseumidest üle Eesti kättesaadavad miljonid objektid. Nii Eestis kui rahvusvaheliselt on järgmiste aastate keskseks teemaks just kogude kasutamine – unistus sellest, et noor põlvkond küsiks, kas saab juba huvipakkuvat materjali alla laadida, ja et digitaalsete kogude pinnalt tekiksid taaskasutus, uuskasutus, et kogud toetaks koosloomet, loovust kõige laiemalt, et pärand oleks osa digiteenustest, innovatsioonist ja uutest ärimudelitest.

Kogude säilitamise teemad ei ole kuhugi kadunud, muuseumide ühiste Pärandihoidlate arendamine on tagamas, et lisaks kaunitele näitusesaalidele püsivad tulevastele põlvedele ka muuseumide kogud, mille säilitamist hakkab toetama ka muuseumide argitöö osaks saav tehisintellekt.

Ikka öeldakse, et muuseumid on aeglased muutujad. Ise arvan pigem, et muuseumid ei olegi loodud lühiajaliste eesmärkide täitmiseks, vaid on üles ehitatud pika aja jooksul ning võtnud ühiskonnas endale rolli kui usaldusväärsed, läbimõeldud loojutustajad. Muuseumide olemuses on akadeemiale sarnane analüütilisus ja faktitundlikkus, kultuurivaldkonnale omane loovus ja küsimissoov ning avalikule asutusele omane ühiskondlik närv ja avatus kõigile. Ka viimane muuseumide külastajate ja mittekülastajate uuring[3] tõi esile, et muuseumidelt oodatakse hoopis enam, kui ollakse harjunud, sotsiaalse rolli võtmist, heaolu ja tervise teemasid toetavate tegevuste pakkumist.

Saavutuskeskne maastik

Muuseumitöö on paratamatult seotud saavutustega: on selliseid, mida tähistada üksikus muuseumis ja on neid, mille üle rõõmustada kogu muuseumiskeenel. Viimastel aastatel on muuseumid avalikkuse tähelepanu pälvinud uute hoonete ja näitustega, mida on olnud rohkelt ning mis on toonud ka rahvusvahelist kuulsust. Euroopa Muuseumide Aastaauhindade (EMYA) jagamisel on avamisaastatel kuulutatud parimaks nii Kumu kui ka ERM, ära on märgitud Lennusadam ning sellel aastal Haapsalu linnus, mis tõi Eestisse taas auhinna.

Pandeemia perioodil on olnud kõige elementaarsem liikuda oma tegevusega veebi, kus on samuti lihtne vaatajanumbrite üle arvet pidada nagu indikaatoritega hindamismudelites. Aga õnneks on võimalik taas päriselt muuseumi minna ning suvehooajaks valminud eriilmelised näitused igas Eesti nurgas on juba ootel. Iga muuseum on oma teadmiste, kogude ja maailmavaatega unikaalne ning suudab külastajaid rõõmustada, toetada ja paremaks teha.  

Mõnusaid MuISi- ja muuseumikülastusi ning head rahvusvahelist muuseumipäeva!

 Agnes Aljas

ICOM Eesti esimees



[1]https://livemap.getwemap.com/embed.html?emmid=15608&token=45DMVKFY0FBGF93I788OQ63HQ#/search@25.9568960,-2.5147300,2.55

[2] https://www.stat.ee/et/uudised/muuseumid-2020

[3] Muuseumide ja raamatukogude külastajate ja mittekülastajate uuring: uuringu lõpparuanne http://www.digar.ee/id/nlib-digar:392032