20.-28. augustini toimus Prahas ICOMi üldkogu ja üldkonverents

Agnes Aljas, ICOM Eesti esimees

Iga kolme aasta tagant toimub muuseumivaldkonna globaalne suurkogunemine erinevates maailmajagudes, kuhu koguneb üle 3000 professionaali arutlema päevakajalistel teemadel. Sellel aastal taaskord oli laiemaks küsimuseks muuseumide roll ja positsioonivõtt maailmas, mis on täis muutlikkust. Ajalukku läheb üldkogu ka uue muuseumidefinitsiooni kinnitamisega (ülevaade tulemas).

ICOMi arengud

Nädalase sündmuse raames toimuvad ICOMi nõuandva kogu ja üldkoosoleku päevad, kus osalevad üle 180 riigi ja üle 30 alakomitee esindajad. Esimesena alustavadki rahvusvaheliste ja rahvuskomiteede koosolekud. Viimasel osalenuna saab kokkuvõtteks öelda, et peamiseks teemaks oli ICOMi liikmelisuse muutused, mille eesmärgiks on pigem vähem, aga rahvusvahelises koostöös aktiivsed ICOMi liikmed. Näiteks on muutumas tudengiliikmete staatuse määratlemine (elukestvaõppe kontekstis) – edaspidi saab tudengliige olla see, kes ei tööta muuseumis. 2021. aasta seisuga oli ICOMis liikmeid 45 493, kellelt koguti 3,8 miljonit eurot liikmemakse, millest enamus kulub erinevatele toetustele rahvusvahelistele alakomiteedele ja projektidele ning Pariisi peakontori kuludeks. COVIDi aastatel on liikmeskond küll vähenenud, aga kasv on olnud märkimisväärne just Araabia piirkonnast. 

Ilmunud on Museum International ajakirja uued numbrid (sh. Empty museum COVIDi mõjudest, kättesaadav ICommunitys liikmetele) ning ICOM Voices ootab artikleid põnevatest projektidest ja teemadest, ilmunud on peale aastakümmet tööd Dictionary of Museology – mis toob kokku muuseumivaldkonna terminoloogia. 

Jätkusuutlikkuse töörühm kutsus üles kõigil ICOMi komiteedel aktiivselt tegutsema ja oma eesmärkidele otsa vaatama. Eesti ICOMi keskkonnatöörühm tõsteti eraldi esile oma tegevusega. Materjale ja juhendeid tegevusest leiab ka siit lehelt: https://www.museumsforclimateaction.org/

Tutvustati koondatud ICOMi eetikakoodeksi tagasiside, mis on saamas täienduse järgmistel aastatel teemades kui dekoloniseerimine, jätkusuutlikkus, vaimne kultuuripärand ja digitaalsus. Ümarlaual kõlas saalist lisaks ettepanekuid poliitilise sekkumise kaitse ja töötajate õiguste kohta.  

Samuti võeti üldkogul vastu ICOMi uus arengukava aastateks 2022-2028, kinnitati 2021 aruanne, valiti uus ICOMi juhatus ja president.

Ukraina toetus

Nõuandva kogu koosoleku katkestas aplausiga Ukraina ICOMi sisenemine, mis andis ka Praha nädalaks oma rõhuasetuse. Põhjalikuma ülevaate Ukrainas toimuvast andis paneel Heritage Protection Responses in Ukraine, kus Anastasiia Cherdnychenko ja Kateryna Chuyeva ICOM Ukrainast kirjeldasid olukorra tõsidust 450 hävitatud muuseumi,  monumendi jm. objekti näol, rääkimata Venemaale viidud muuseumikogudest ja propagandanäitustest, mida muuseumides vallutatud aladel avatakse. Venemaa tegevust ilmestab ka ühe Ukrainapoolne esineja puudumine, kelle abikaasa oli langenud venelaste kätte vangi ning kes ei julgenud mehe olukorra kartuses esineda. Asendajana saabus Vasyl Ruzhko Heritage Rescue Emergency Initiative (HERI) esinejana, kes abi ja annetuste saatmist Ukrainasse koordineerib. Ka ICOM Eesti ootab jätkuvalt toetuseid, mida Ukrainasse vahendada.  

Lisalugemiseks

Noppeid ettekannetest

Üldkonverents toob täissaali üle 3000 inimest paneelettekannetele ja diskusioonidele, aga lisaks on võimalus samal ajal toimuvate erinevate alakomiteede kohtumisi külastada. Üldkonverents ongi võimalus uudistada, milline rahvusvaheline alakomitee oleks kõige huvipakkuvam ja mille diskussiooni kvaliteet sobilikum.

Näiteks õnnestus hüpata ICDADi konverentsile ja kuulata Nirit Shalev-Khalifa ettekannet kodumuuseumide ja kollektsioonide korrastamise ja kataloogimise süsteemist, mis Yad Ben-Zvi Institute’i ja National Heritage Preservation Program'i projekti „Eretz Hefetz“ raames loodi ning millega kodust pärandit säilitada ja kontekstualiseerida; siis ICME, UMAC, NATHIST, ICR konverentsile, kus David Valcárcel Ortiz tutvustas Tenerife saare Botaanikaaeda, kus taastatakse viimaste aastate kliimamuutuse eelseid looduskoosluseid ja õpetatakse vältima võõrliike; ning jääda pidama CAMOCi konverentsile, kus Kopenhaageni töölismuuseumi direktor  Søren Bak-Jensen tutvustas kuidas kogutakse kaasaegset töökultuuri ning toetatakse sisserännanuid.

Üldkonverentsi saalis pidi taaskord Barbara Kirshenblatt-Gimblett küsima oma paneelettekandes, kas muuseum peab olema neutraalne või toetav. Rõhutades, et kuidagi ei ole võimalik, et muuseumid vaatavad Ukraina kultuuripärandi ja poliitilise olukorra teemadest kõrvale kui on olemas kogemus Teisest maailmasõjast.

Uganda kliimaaktivist Hilda Flavia Nakabuye tõi esile, et muuseumid peavad julgemalt noortele avama oma uut rolli - et ei olda vaid säilitajad vaid avatud platvormid, mida on võimalik inimestel kasutada ja mis ei ole vaid muuseumitöötajatele.

Mordecai Ogada Keenia ökoloog ja konservaator kutsus üles vaatama aafrika uuringutele kriitiliselt otsa, tuues näite Harvardi ülikoolist, mis end suurima Aafrika uuringute keskusena reklaamib, unustades Aafrika ülikoolid ning mõtlema, hindama positsioone, mille muuseumitöötajad võtavad ning kuidas „teisest“ oma koduses või globaalses keskkonnas räägitakse. Rõhutades, et muuseumid ei ole kindlused vaid aknad.

Sébastien Soubiran Strasbourgi ülikooli Aedade direktor tõi olulisena esile teaduskommunikatsioonis muuseumide rolli.

Ondřej Dostál Tsehhist, Mendeli Muuseumist tuletas meelde, et muuseumide planeerimisprotsessid peavad muutuma paindlikumaks, maailma muutub selleks liialt tempokalt, et 3 aastat plaani pidada.

Smithsonia direktor Lonnie G. Bunch III ja juhtimiskonsultant Hilary Carty tõid sarnaselt esile, et COVIDi järgne juhtimine on muutunud avatumaks, koostööpõhisemaks. Direktorid olid sunnitud endale tunnistama enam, et ei teata vastuseid ning leidma lahendusi koos oma muuseumidega. Puudus igasugune stabiilsus, mis pani väärtustama oma asutuse sisemisi ressursse ja olemasolevaid väärtusi, põhimõtteid. Samuti muutusid efektiivsus ja empaatia, mis ei saanud olla samad kui kontoris töötamise ajal ning asutused suutsid enam töötajatele personaalsemalt läheneda. Lisalugemiseks paneelist.

Seb Ched Austraalia filmimuuseumist ACMI, mis on aastaid kogunud kuulsust oma digitaalkultuuri keskse struktuuri muutmise ja tegevusega, küsis miks meil ei ole meil ikka veel head süsteemi digikogude korraldamiseks? Miks me ei näe tehnoloogiat ebademokraatlikuna ja ei suhtu sellesse kriitiliselt? Muuseumid peaksid küsima, et mida nad tegelikult tehnoloogialt soovivad (kui see on kallis, raskesti lahendatav, kus arendaja lõpetab peagi tegevuse) ja ka seda peab just tehnoloogia abil lahendama? Kas noored tuleb vaid digikeskkonda suunata? Ülevaade ettekandest.

Rijks Museetist Nanet Beumer esines vastukaaluks tehnoloogiapositiivse ettekandega, mis tõi esile, et kui muuseumi külastab 2,7 miljonit inimest, siis veebis on kasutajaid 6,4 miljonit. Noortele muuseumi lähedale toomise parimaks lahenduseks tundus olevat teostega videomängudesse kolimine.

Analüütilise kargusega tehnoloogiavaldkonnale esines aga Lausanne ülikooli Laboratory for Computational Museology  (eM+) professor Sarah Kenderdinelt, kelle esinemistel ja tekstidel tasuks kindlasti silma peal hoida.

 

Nädal ICOMi üldkogu ja üldkonverents on selleks korraks möödas – järgmine kord 2025 novembris Dubais.


Eestist osales ICOMi üldkogul 18 delegaati. Suured tänud kõigile osalejatele ja muuseumidele ning Kultuuriministeeriumile toetuse eest osalemiseks. Sajad ettekanded, sõnavõtud, teemad vajavad läbiseedimist, kokkuvõtteid veel kindlasti tulemas. Oli super nädal Prahas!